Värvi tindis olev värvaine lahustub tindis täielikult ühel molekulaarsel viisil ning selle värvaine osakesed on väikesed ja kergesti lahustuvad vees või muudes keemilistes lahustites. Selline struktuur raskendab värvitindil düüsi blokeerimist. Isegi kui see on ummistunud, on otsikut suhteliselt lihtne süvendada. Kuid värvitindi värvaines on palju hüdrofiilseid osakesi ja see on kergesti lahustuv. Sel viisil, kui trükitud käsikiri puutub kokku veega, lahustub varem söötmele kinnitatud värvaine uuesti ja levib veevooluga ringi, põhjustades tõsise halo. See on värvitindi halva veekindluse peamine põhjus. Samal ajal puutub värvitindi värvaine otse õhuga kokku. Valguse ja osooni toimel võib värvaine keemiline ahel katkeda, põhjustades värvaine värvimuutust ja muid nähtusi, mis võivad prinditud käsikirja pleekida, mõjutades seega selle säilivust.
Pigmenditindi struktuur on sama ja värvaine on mõned väikesed tahked osakesed. Selleks, et need tahked värvained jaotuksid tindis ühtlaselt, lisatakse emulgaator, mis muudab värvaine mähitud spetsiaalse vaigukomponendiga. Väikese koguse hüdrofiilsete osakeste abil vaigukihil tint emulgeeritakse ja värvaine suspendeeritakse tindis. Kuna värvaine ei lahustu vees, siis trükise veega kokku puutudes ei migreeru värvaine veega ja selle veekindlus paraneb loomulikult oluliselt. Pigmenttindi värvaine on üldiselt tugevalt purustatud mineraal ja selle stabiilsus on väga hea. Lisaks on värvaine välimine kiht mähitud vaigukihiga. Päikesevalguse ja osooniga kokku puutudes hävitatakse esimese asjana välimine vaigukiht ja see ei mõjuta sisemist värvainet, mistõttu pole seda lihtne tuhmuda.
